Küsimus, mis kummitab inimesi juba aegadest ammustest. MIKS?
Miks näeme ja kuuleme me ainult seda, mida me kuulda soovime?
Miks oleme me nii isekad, et me ei suuda näha ja kuulda neid asju mis likvideerivad küsimuse MIKS?
Miks me ei õpi oma vigadest?
Miks me usume võimatusse? On see usk? On see meie pimedus näha asju selgelt? On see meie arm mis meid pimestab?
Miks me leiame ennast tupikust siis kui meil on raske? Kus on meie kallid sõbrad? Kes nad üldse on?
Miks me ei näe märke, mis nii selgelt meie ees seisavad? Miks me kipume ignoreerima tõde ja mõtleme selle enda jaoks välja?
Miks me käitume nii emotsionaalselt kui asjad on halvad? Miks me ei tee seda ilusatel aegadel? Kas me soovime tõesti ainult kannatusi?
Miks me ei propageeri mõistmist ja armastust???
Ja mille kuradi pärast on Edgar jälle linnapea?
Liiga palju küsimusi, millele tegelt on veel rohkem vastuseid. Vastuseid, mille vahel ekseldes me leiame selle negatiivse ja väljendame seda nagu oleks see kõige positiivsem sündmus meie elus.
Eks meil kõigil vast ole raske. Aga kui me teeme meie kaaslaste jaoks elu veel raskemaks siis kellelt meil üldse tuge on loota?
Miks me seda kõike teeme?
